“Me laieneme Euroopasse/Aasiasse vaikselt; tulevad uued tooted ja teenused, väga põnev on; järgmisel aastal on oodata võrdlemisi korralikku müügikasvu; püüame turuosa juurde saada…”
See on selline üldistatud kontsentraat ettevõtetes levinud plaanidest, mida mulle erinevate vestluste käigus tutvustatakse. Olen neis vestlustes sama rõõmus ja entusiastlik nagu need ambitsioonikad ja kahtlemata suure töövõimega inimesed, kuid ühel hetkel vahetan käiku ning küsin: „Okei, aga milline on teie plaan tipukoormusega toimetulekuks?“.
Oma aju võimekust oskame edukalt kasutada, et luua tööalaseid plaane ja ülesandeid väljaspool iseennast (vt näited alguses), kuid seejuures kipub tähelepanuta jääma, mis teisipidi toimub aju sees, kui nende plaanide ja ülesannete kallal tööle hakkame. Ning järgmisel hetkel võime oma tiimis avastada inimfaktoriga seotud probleemi. Seejuures (karjuv 😱) häda on, et kollektiivis kaardistatakse probleem pinnapealselt (näiteks, inimesed ei taha vastutust võtta 😒 pole kuidagi ühist tegutsemist) või ei taba indiviid ise õigel hetkel ära, mis tagajärgede suunas ta liigub või kuhu juba jõudnud on (näiteks, üha suurem isoleeritus ja pidevalt pingeline ning närviline aeg ei pruugi olla lihtsalt vaibi küsimus). Peame rohkem hakkama mõtlema ja otsustama ajuteaduste „ühikutes“, et vähendada töövõime ja heaoluga ning asutuse eesmärkide täitmisega seotud riske.
Vastutuse võtmine on nähtus, mida me kirjeldame ja mis meile kuidagimoodi tundekeeles tundub lihtsalt olevat, kuid ajutasandil räägime pigem näiteks sellistes terminites nagu kõrgemad kognitiivsed protsessid, millel on teatud tööprintsiibid; juhteteed ajus, mis on seotud erinevate funktsioonide avaldumisega jne. Ilma pikema neuropsühholoogilise jututa siinkohal oleks ehk moraal, et püüame inimese enda hetkeks kõrvale jätta ja ärme rohkem liiga tee – probleemist saame rääkida kõigepealt tehnilistes ühikutes, et saada aru, kuidas valem end üles ehitab. Kusjuures, see lisab motivatsiooni ka nii-öelda “vastutust mitte-võtvale inimesele endale” muuta asjade käiku.
Nüüd aga…
…meil on vaja olla väga praktiline!
Viimasel ajal rõhutatakse nii tellijate kui pakkujate poolt, et näiteks vaimse tervise, meeskonna- või juhtimiskoolitus peab olema äärmiselt praktiline 😤😤😤😤. Nii praktiline, et teooriaks peaaegu ruumi polegi või tõdetakse uhkusega, et seda on nii vähe kui võimalik. Ikka et kohe hulk tööriistu kätte ja läheb andmiseks. Mulle tundub see muret tekitav! Kui teooria on mitmekülgne – näiteks psühholoogias on mõnikümmend erinevat teadusharu – ja hästi omandatud ning edastatud, siis peaks juba sellest kooruma välja nii palju selgitusi ja järeldusi, et mõtteaine ajab kuulaja tooliservale rakendama. Rääkimata sellest, et näited loomulikult peaksid olema elulised ja soovitused rakenduslikud. Seega, ärge kartke teooriat! Tugevad teadmised ehitavad end praktiliseks lähenemiseks üles! Asi siis siia otsa veel praktilised tööriistad viimistleda. Teisipidi tundub aga kahtlane.
Olen juba mõnda aega mitmes meediaväljaandes öelnud, et ABC koolitustega, kus rohkem on enesetutvustust ja statistikat või mille sisu saab kätte eneseabiraamatutest ja best-selleritest (kuigi osa neist on fantastilised!), enam välja ei vea (siiski pane tähele! populaarteaduslikud raamatud on väga head lähtekohad ideede ja materjali kogumiseks või täiendamiseks, kuid mida rohkem läheme valdkonnas sügavamale, seda rohkem näeme, et nende olemus ei rahulda kõrgeid ootusi ja vajadusi). Üldistamine, faktivead ja lihtsustamine jookseb liiva päriselus toimuva dünaamilisuse, nüansirohkuse ja keerukuse kõrval. Võib-olla tasub julgelt lubatud ja ülima praktilisuse taga näha vähest sisu, millega teemasid avada, põhjendada, selgitada ja seostada.
Sillates tagasi ajuteaduse „ühikutesse“, siis olen nii mõneski tippäris laienemisküsimuste, uute tegutsemispõhimõtete või üldiselt psühholoogilise heaolu teemadel otsinud lahenduskäike neurobioloogiast ja -endokrinoloogiast, neuropsühholoogiast ja -füsioloogiast ja ka psühhopatoloogiast, mõtlemispsühholoogiast ja organisatsioonikäitumisest. Ja siit siis me alles hakkame tõhusat tööriista ehitama… Seejuures väga aktiivselt ja huvitavate küsimustega tulevad kaasa erinevate tööülesannetega seotud inimesed. Selle vahemõtte idee on, et ei tasu alahinnata inimeste võimet haarata teemat!
Aeg-ajalt ja üha tihedamini on näha, et mitmetel suurkonverentsidel, võimsates paneeldiskussioonides ja palju lubavatel koolitustel räägivad erinevatest psüühika põhifunktsioonidest (kas või näiteks motivatsioon), töövõime hoidmisest, inimkäitumisest ja -mõtlemisest või spetsiifilisemalt ärevuse, läbipõlemise, depressiooni jms teemadel kõneisikud, kes on head inimesed ja neil on head kavatsused, kuid paraku kellest enamik ei ole tõsiseltvõetavalt seotud psühholoogia, psühhiaatria/meditsiini või mõne muu säärase valdkonna tundmisega. Isiklik lugu, pikk töökogemus või „põllul“ õpitu on kahtlemata väärtuslik, kuid tekib oht, et sisu on tuletatud ja üldistatud. Tihti tekib illusioon, et ollakse spetsialist ja see võtab piire maha. Ajas on näha lahjenemisefekti, kus jagatavad teadmised jäävad üha ümaramaks või ebatäpsemaks ning ka kuulajad ei pruugi teada midagi konkreetsemat nõuda lahendustena.
Aa, ja juhtidele tehakse samuti liiga
Inimeste juhte tuleb varustada adekvaatse infoga. Küsimused nagu „Kuivõrd rahul oled oma juhi tööga?“; „Kuivõrd rahul oled oma juhi poolse tunnustamisega?“; „Kas Sinu meelest tegutsetakse töökeskkonnas piisavalt töötaja heaoluga?“ ei ole (üldse) head näited teaduslikust mõtteviisist. Jamaks läheb siis, kui saadud skooridega pannakse juht tanki! Parimal juhul tekitatakse tulemustest juhile sisend, et uuri oma meeskonnas täpsemalt seisu; sellega tuleb tegeleda… Hmm, aga me ju kulutasime hiiglama palju raha millelegi, kust teadusliku mõtteviisiga lähenedes juba oleks pidanud konkreetne tegevussuund välja kooruma?! Ehk siis hea teoreetiline ettevalmistus oleks andnud juhile praktilised suunised.
Ja võib-olla siin tekibki täiuslik torm, kus metoodika, millega kaardistame või lahendame probleeme lonkab ühte jalga ning vigastatud on ka teine jalg, mis pidi toetama algusest peale tõenduspõhist tegutsemist.
Jäägu see postitus siia stiili-, mitte sisunäiteks. Lihtsalt mõttevahetusena.